Millal ja kuidas oma last teavitada?


Laste ettekujutus tervisest ja haigusest ning samuti inimkeha funktsioneerimisest oleneb nende east ja arengutasemest. Isegi meditsiinilised hirmud on seotud arenguga ning vastavad erinevates vanustes levinud üldistele hirmudele. Antud lapse reaktsioon konkreetsele olukorrale sõltub samuti tema eelnevatest tervishoiualastest kogemustest, vanemate suhtumisest ja reaktsioonist ning kultuurikeskkonna mõjust.

Haiglas viibimiseks ettevalmistatud laps talub seda kogemust üldreeglina paremini ilma sellise ettevalmistuseta lapsest. Teadmine võib aidata stressitaseme langetamisel ning lapses kindlustunde tekitamisel.

Laste infovajadus muutub koos nende vanusega. Üldreegliks on, et informatsiooni jagada anda avameelselt ning lapse vanusele ja küpsusastmele vastavat keelt kasutades. Samuti on oluline, et informatsioon oleks sobiva pikkusega ning teatatud kõige sobivamal ajal. Sobivaks ajaks on, kui laps on hästi puhanud, rahulik ja lõdvestunud või kui ta ilmutab uudishimu või huvi antud info suhtes. Pöörake tähelepannu küsimustele, näoilmele ja teistele lapse tundeid ja vajadusi näitavatele ilmingutele.

Ka eelneva haiglakogemusega lapsed ei ole hirmu vastu kaitstud. Isegi vastupidi, eelnev kogemus võib ärevust suurendada, kuna laps teab, mis teda ootab. Seetõttu on tähtis, et ka need patsiendid saaks sama informatsiooni kui oma esimeseks haiglakülastuseks valmistuv laps.

Laste kohta on raske ennustada, kuidas nad reageerivad uues ja pingelises olukorras. Ettevalmistuse kergendamiseks võib osutuda kasulikuks arutada, kuidas nad võivad enda tund või käituda erinevates olukordades – sisestage neile, et reageerimine on lubatud!

Teadvustage oma lapsele, et ükski küsimus ei “rumal” ega vale. Kui Te ei suuda vastata kõigile küsimustele – julgustage last oma muresid ja küsimusi üles kirjutama või joonistama ning võtke need endaga haiglasse kaasa.

Tähtis ei ole mitte ainult, et teie laps saaks informatsiooni – samuti on tähtis, et ajastamine, millal ta selle informatsiooni saab, oleks sobivalt valitud. Mida väiksem laps, seda lühem peab olema ajavahemik ettevalmistuse ning tegeliku protseduuri või läbivaatuse vahel. Laste tähelepanu hajub kiiresti. Oluline on informatsiooni esitamine mõistlikes kogustes ja pidevalt.

Järgmistes lõikudes esitatakse nõuandeid erinevas vanuses laste informeerimise kohta. Pidage meeles, et need on kõigest soovitused. Need nõuanded võivad vajada kohandamist vastavalt antud lapse arengutasemele ja tervislikule seisundile.

Kuni kolmeaastased lapsed:

Väikelapsi anesteesiaks ette valmistavad vanemad võivad olla kõige suuremas ärevuses. See täiesti normaalne. Pidage samuti meeles, et kuni kahekuiseid imikuid võib üldiselt vanematest lahutada ning nende hooldajate poolt rahustada.

Väikelapsi kirjeldatakse sageli kui “korra inimesi”, kuna kordus, rutiin, tuttav keskkond ja ettenähtavus loovad nende jaoks kindlustunde. Kaheksa kuu ja kahe aasta vahel esineb paljudel laste võõraste kartuse perioode. Vanemate juuresolek ja tavalised toimingud lisavad Teie lapsele kindlustunnet.

Selle vanuserühma jaoks piisab tavaliselt lühidast ja lihtsast seletusest eesootava kohta. Vältige üksikasjalisi selgitusi selle kohta, kuidas erinevad kehaosad välja näevad ja mida nendega ette võetakse – väiksed lapsed ei saa üldreeglina neist üksikasjadest aru. Selle asemel jutustage näiteks mõni lugu nukust, kes haigeks jäi ja peab nüüd haiglasse minema. Kirjeldage asja nuku näitel ning selgitage siis, et samasugused asjad võivad ka nendega juhtuda.

Alla kolmeaastastel lastel puudub arenenud ajataju ning neid ei tule liiga vara ette teavitada. Juba rääkima õppinud lapsi võib teavitada haiglasse mineku päeval või üks päev varema.

Koolieelikud ja nooremas koolieas lapsed, 3 - 6 aastased:

Koolieelikud elavad rikkas fantaasia- ja ettekujutuse maailmas. Nende mõtlemisprotsess suudab sündmusi ühendada ja seostada ning nad võivad mõni kord põhjuse ja tagajärje segamini ajada, mis mõjutab haiguse tõlgendamist ja kogemist ning võib segadust tekitada Neil võib tekkida raskusi seesmise ja välise reaalsuse eristamisel. Näiteks võib valusse suhtuda, kui millessegi, mis on seotud väliste sündmustega.

Koolieelikutele antav informatsioon peab olema lühike ja lihtne. Nad õpivad mängides, mis muudab selle suhtlusvormi eelistatavaks. Neil võib tihti olla lihtsam jagada oma nuku kui oma enda tundeid ning seetõttu võib abiks olla nuku ja “arstikoti” kasutamine. Informatsioon käib nuku kohta, kuid laps on samal ajal protsessi kaasatud teadmisega, et samad asjad võivad ka temaga juhtuda.

Koolieelikutel on samuti piiratud ajamõiste. Seetõttu tuleb informatsioon jagada mitmele päevale, nt nädalale, nii et üksikasjadeni jõutaks üks või kaks päeva enne protseduuri või operatsiooni.

Hirm teadmatuse ees, kaasa arvatud vaimud, mäekollid ja hirmsad maskid, on kuni koolieani tavaline. Lapsed võivad reageerida hirmuga mütse ja mõnikord ka kirurgilisi maske kandvat haiglapersonali kohates

6 – 12 aastased lapsed:

Fantaasiamaailma vanusest väljumisel hakkavad koolieas lapsed fantaasiat tegelikkusest eristama. Keha on jagatud seda moodustavateks osadeks. Ehitust või eraldada otstarbest. Selles vanuses lapsed suudavad aru saada, et haigused võivad olla põhjustatud nii sisemistest protsessidest kui välistest traumadest. Haigestumine ei ole needuse tulemus ega karistus, vaid seda saab seletada mõjutegurite nagu bakterite või viiruste abil. Sellele vaatamata esinevad väga pingelistes olukordades ka “maagilised seletused”.

Kehateadlikkus on varasemast rohkem väljendunud. Protseduuridesse ja ravisse võidakse suhtuda kui millessegi väärastavasse ning võivad tekkida mured selle kohta kohta, kuidas keha muudetakse. Nagu ka nooremate laste korral, on oluline selgeks teha, millised kehaosad on kaasatud.

Selle vanuserühma lapsi võib hirmutada tehniline varustus, mida nad kohtavad operatsiooniruumiruumi keskkonnas. Lisaks tekivad selles eas surmaga seotud mured. Und ja surma seostatakse omavahel ning on mõistetav, et paljud lapsed tunnevad ärevust kartuses pärast anesteesiat mitte üles ärgata.

Selle vanuserühma lapsed oskavad oma tundeid sõnastada. Nad suudavad aru saada läbivaatuse põhjustest ja selle tagajärgedest. Võrreldes nooremate lastega ilmutavad nad rohkem huvi eelseisva vastu ning neile jagatav informatsioon peab lähtuma nende küsimustest. Nukkude abil antavasse infosse võidakse suhtuda kui lapsikusse, nukke tuleb selle asemel kasutada õppematerjalina. Samas võib mõtete ja murede väljendamiseks kasutada pilte ja joonistusi. Teavitada tuleb ajakohaselt üks nädal varem.

Teismelised/Noorukid:

Noorukiiga kujutab endast dramaatilist, tähtsate füüsiliste ja psühholoogiliste muutuste perioodi. Tavalised on mured mitte “normaalne” olemise, vastuvõetava välimuse mittesaavutamise või puudumise üle. Teismelised on tihti mures oma keha kontrolli all hoidmise üle. Nende kehale tehtavatesse muudatustesse või haigusest tingitud sõltuvusse kõrvalisest abist võidakse suhtuda, kui oma terviklikkuse rikkumisse.

Teismelistele on omane näha end kogu aeg tähelepanu keskpunktis. Nad võivad suhtuda nendega toimuvasse kui millegisse täiesti ainulaadsesse ning ei pruugi aru saada, et ka teised võivad nende tundeid mõista. Noorukiiga on vabanemise ja ise enda eest otsustamise vajaduse aeg Teismelistel võib olla tugev omaette olemise ning selgelt oma terviklikkuse tähistamiseks ümbrusest distantseerumise vajadus.

Noorukid soovivad sageli ,et neid loetaks täiskasvanutega peaaegu võrdseks. Neid tuleb informeerida peaaegu nagu täiskasvanuid. Teismelistel võib olla piisav arusaam bioloogiast organismi ja keha funktsioonide mõistmiseks ning nad suudavad abstraktselt mõtelda, teha antud informatsioonist järeldusi ning ette arvestada kavatsetud tegevuse tagajärgi. Seetõttu ei rahulda neid täielikult ainult teadmine sellest, mis antud protseduuri või ravi jooksul juhtub või mida selle käigus tehakse. Neid võib huvitada kogu haiglaravi ning nad võivad soovida informatsiooni antud uuringu või ravi põhjenduse ning nende võimalike tulemuste kohta. Teismelisi tuleb julgustada küsimusi esitama ning kaasata neid arutustesse ning otsuste ja plaanide vastuvõtmisesse. Informatsiooni tuleb anda piisavalt mõtlemiseks ja kaalutlemiseks. Rõhutage oma teismelisele küsimuste ja murede üles kirjutamise tähtsust ning nende haiglasse kaasa võtmist.

Selles vanuserühmas esinevad sageli mured protseduuri või operatsiooni ajal ärkamise või pärast anesteesiat üldse mitte üles ärkamise suhtes Samuti esineb muresid “sellest väljajäämise”, kontrolli kaotamise, ebasündsate märkuste tegemise suhtes või põie või soolestiku üle kontrolli kaotamise suhtes.

Viited

Bishofberger, E., Dahlquist, G., Edwinsson-Månsson, M., Tingberg, B. & Ygge, B. (2004). Barnet i vården. Stockholm: Liber.

Jylli, L., Olsson, G. (2005). Smärta hos barn och ungdomar. Lund: Studentlitteratur.

Tamm, M. (2004) Barn och rädsla. Lund: Studentlitteratur.

//Search

twitter icon

Astrid Lindgren Children´s Hospital | Karolinska University Hospital 171 76 Stockholm


© Karolinska University Hospital

mail
Logotype